Järel-järellugu

Tutvusin just nüüdsama Zavoodis Kristiinaga, kes millegipärast mind selle blogiga siduda teadis, kuigi ma omastarust pole oma nime siin küll kuidagi afišeerinud.

Aga see oli üks neist väga-väga vahvatest ja üsna harvadest tagasisidehetkedest. Et keski tunneb sama paiga/olukorra/jaburuse ära ja et see läheb korda ja meeldib. Andis mulle küll hästi palju. Jõudu.

Aga sellest tõukuvalt mõte, et see siin pole mõeldud niivõrd minu blogina – minu käe all tal pole enam kuskile areneda, ma vist kontsentreerisin selle, mis mul öelda oli, siia allapoole kokku – kuivõrd ühikalugude, selle ühika lugude koguna. Ja võiks sestap käia autorsuse mõttes käest kätte ja edasi elada ja areneda. Nii et kui keegi tunneb, et tahaks jätkata ja oma ühika ka siia kirja panna, siis taeva pärast, ma jagaks parooli küll.

Mul on olnud õnn elada Tartu kõige kirevamas ühikas. Õigupoolest elan siin ikka veel, kuigi loodan, et see aeg saab peagi ümber. Tudengikodul on ka oma aeg.

Narva mnt 89 on inspireeriv ja isemoodi keskkond, inspireeriv just oma logus ja remontimata olekus võrreldes steriilsete euroühikatega. Igavesti remondiootel – ja taevas tänatud, sest samade mugavustega korterit nii odavalt üksi üürida poleks vist võimalik. Umbes 90-120 eurot on see raha, mis kulub siin kütteperioodil tervele toale. Tuba jagades on see summa poole väiksem. Inspireeriv, sest oma toa võib kodustada kõigi käepäraste vahenditega, seda remontida, maalida, kujundada. See on mugav viis elada ära väga odavalt. Legaalne eluasemealane vabamõtlemine. Oktoober 2012

 

Algus

Taustalugu: Jääboiler “Kaks tüdrukut”

Augustis 2005 juhtus minuga see, mis värskete tudengitega ikka juhtub – ühikataotlus oli jäänud ripakile ja järjekord ulatus sadadesse taotlustesse. Pakuti kohta Narva mnt 89 vanasse ühikasse. Võtsime sõbrannaga ajutise hädaabilahendusena vastu. Lahendus pidi olema tõepoolest väga korraks ja ajutine – käisin vist veel mitu korda Üliõpilaskülas “korraliku ühika” järjekorras olemist kinnitamas. Kuni Bibi arvas, et pole mõtet kusagile kolida, et täitsa tore on. Minul läks selle toreduse hindamaõppimiseks kauem aega, see-eest olen hindama õppinud väga pikalt ja põhjalikult.

Kui ma ühikasse sisse kolisin, oli Bibi toa juba oma käe järgi ära sisustanud. Tuba kandis numbrit 438, oli siniste seinte ja – minu selle ühika tubadest – lemmikvaatega eramajadele ja mäenõlvale. Valge kirjutuslaud, üks lohku vajunud vedruvoodi (Bibi jagu) ja teine kõva põhjaga, hästi logisev (minu jagu). Suured seinakapid ja mõned riiulid. Köök oli kohe käeulatuses üle koridori.

Narva mnt 89 ühikas on viis korrust, igal korrusel kaks tiiba. Tiiva peale on köök, wc ja kraanikausituba. Duširuume on kogu maja peale kaks, all keldris, üks naistele, teine meestele. Loomingulisust õhutavaid, märksa hägusama funktsiooniga ruume on ka, aga nendest hiljem.

2005 oli veel see aeg, kui ühika wc-uksed tähendasid kahte rohelist klappi, mille vahele jäi suurem või väiksem pragu ja wc-s tuli käia oma prill-lauaga. Duširuumides oli remont tegemata, köögid-kraanikausitoad olid sinepikarva seintega ja krohvi kukkus. Aeg-ajalt kohtasime ka prussakaid, sest üldtõrjed polnud mõiganud. Võrdluseks ajahüpe aastasse 2012 kui wc-d on täitsa viisakad ja lukustatavad, enamasti on lausa wc-paberit ja puha. Duširuume on korduvalt üle värvitud, mis ei sega neid küll hallitamast. Köögiseinad on helerohelised ja laed on valged ega kooru. Koridorid… on ikka samad, väidetavasti samasugused nagu 80ndatel. Prussakaid ei ole enam mitu aastat.

Ka linnaruum oli aastal 2005 üksjagu teine. Ülikoolilinnak kesklinnas polnud veel nii kaunis ja pastelne, ülikooli 375. aasta (rääkimata 380.) juubel oli veel pidamata ja rootsi kunn külas käimata. Uut kaubamajakolakat veel polnud, ka mitte SEBi maja Vanemuise-Ülikooli nurgal (mis on minu hinnangul eriliselt näotu kolakas, aga küll ma ära harjun, paraku ja õnneks), Ujula Konsum oli natuke teises kohas ja pisem, elumaja seal küljes polnud. Polnud ka Vabaduse silda, selle asemel oli üsna kole jalakäijatesild. Tigutornist, AHHAAst, Emajõe tn uuest alleest ja paljust muust rääkimata. Werner oli ka päris algul hoopis teine ja siis pikalt kinni. Aga Narva mnt 89 oli olemas, paigal ja väljastvaatel nii oma algusaegade kui ka praegusega võrreldes üsna muutumatu. Teine selline konstant Tartu linnas on kõrts Zavood, mida ka alatasa “kinni pannakse”.

Ühikaelu algus oli minu jaoks päris karm. Ma polnud tulnud küll euroremonditud kodust, aga siiski täiesti mõistlikust Mustamäe korterist. Ühikas tundus alguses natuke nagu mingi nali või reaalsusnihe, sedavõrd erinev oli ta mu senisest maailmast.

Esimene ühikatuba ehk oligi suuresti sattumise-tuba. Kui ma 2007 kevadel välja kolisin, polnud mul aimugi, et sellesse majja tulen ma veel. Mul polnud välja kolides küll mingit vihavaenu, pigem olin omamoodi kiindunud, aga arvasin, et ühikaelu on sellega läbitud etapp.

Bibi

Taustalugu: JMKE “Keemia”

Bibi, minu kallis sõbranna ja esimene toanaaber on hingelt punkar, kutsumuselt kunstnik, ametilt reklaamikirjutaja ja hariduselt ajakirjanik. 2005-2006 olid esimesed kaks parameetrit kindlalt paigas ja taustal kumasid ka ülejäänud. Bibi koolitas mind kuulama deprerocki nagu Ultra Melanhool, Sõpruse Puiestee, Alumiinium… Ka Vennaskonda ja Jõmket. Bibi-perioodi kuuluvad kindlalt ka iga esmakursuslase kohustuslik kuulamisvara Jääääre ja Jääboileri kujul. Väidetavasti on see playlist püsinud muutumatuna oma 15 aastat, et just need bändid, lood ja esimene kursus. Kaks tüüüdrukut läähevad Puiestee täänaval. Just-just. Nii umbes oligi.

Jalutasime me tihti ja palju ja muuhulgas lahkasime neil käikudel elu ja iseendid. Laulsime ka, keset tänavat. Ükskord, vist sügisesel ajal, oli elekter kogu Tartust ära. Ühikas oli siis iseäranis pidulik, koridoris küünlad. Nii lauspimedana ei ole ma Tartut rohkem näinudki.

Bibi armastas siis – ja teeb seda vahel nüüdki külas käies – mulle kirjakesi jätta. A la “ole tubli ja võta kapist juustu” või “tõusime üles, käisime poes, ei raatsinud sind üles ajada, nüüd läksime kohvetama, kui ärkad, siis helista!” Need kirjakesed on vahel nii ilusad, et osa neist säilub oranžis karbis kõigi mulle oluliste kirjatükkide vahel.

Toas number 438 elades olid tõepoolest ühikas veel prussakad. Meie külmkapil – väike, vana ja plärisev – oli prussakate auks poster. Kutsusime oma koduloomi Hugodeks. Ega ühe toa kaupa tõrjumisest polnud suurt tolku, prussakaprobleemi aitas lõpuks lahendada ikkagi ülemaja tõrje. Nüüd ei kujutaks küll enam ettegi, et peaks sund-koduloomadega elamist jagama.

Ka nüüd nii loomulik välisuste kiipkaardi süsteem siis veel ei toiminud, välisuksed olid lahti, duširuum käis võtmega. Ootamatud külalised on siin majas ikka käinud. Väljastpoolt maja kutsumata külalistega ma isiklikult põrkunud pole, küll aga elas siin maja enda legendaarne noormees, olgu ta nimeks siin Tõnu – tegelikku nime ei mäleta, kuigi ühika Orkuti foorumis (olid ajad!) oli “Tõnust” juttu küll. Tõnu koputas võõrastele ustele ja tavatses jutustama jääda, iseäranis öisel ajal ja neidude tubadesse. Vähemalt korra käis ka meil. Ei olnud ohtlik, küll aga tüütu.

Ajalugu

Suvel Eestis matkates kohtasin Pikavere külas prouat, kes kohaliku ajaloo tärmineid pani paika nii: mõis ehitati aastal x, mõisa hoonesse asus kool aastal y ja mina olen siin aastast z. Mina näe kirjutan umbes samamoodi. Kuivõrd z, minu isikliku ühika ajaloo põhidaatumid, on juba kajastatud, siis pisut ka ühika enese loost. Ja mõnest linnajutust. Ühikaajaloo ülevaateks andis tänuväärset materjali Siim Ratassepa bakalaureusetöö, milles ta uuris ühika ruumikujundust ja -kasutust.

Narva mnt 89 ühikas ehitati aastal 1967, toona oli aadress Leningradi mnt 89. Päris algusaastatel oli see ainult poiste ühikas. Nurinaid ja probleeme ühika heakorra ja ühisruumide koristatuse teemadel esines kohe algusest peale, nii et mööda pliiti voolav toit, mööda wc-põrandat voolavad ojad ja muud koledused on siin majas olnud igavene probleem. Alates 1970. aastast sai ühikast arstiteaduskonna tudengite pesa ja ühtlasi segaühiselamu. Pärast taasiseseisvumist teaduskondlik ja sooline segregatsioon kadus, 1997. aastast hakkas ühikaid haldama MTÜ Üliõpilasküla.

Minu ajakirjandusharidusega ema, kes käis ülikoolis 80ndatel ja suhtles pigem filoloogide kui arstitudengitega, on mulle vahendanud ka Narva 89-ga seotud linnajutte.  Üks lugu seondub praeguse rohepoliitiku Marek Strandbergiga patriootlikul ja segasel ajal 80ndate lõpul. Nimelt olla Strandberg roninud ühika katusele ja siin keelatud sini-must-valget lehvitanud. Marek Strandbergilt võiks ju lipuloo kohta järele pärida küll, et kas ta lehvitas, kus ta lehvitas ja kui, siis millal, kuis ja miks.

Ükskord, kui ma köögis nõusid pesin, tulid kaks fotoaparaatidega, kerge vene aktsendiga keskeas naist ja uurisid, et kuidas ühikas praegu elada on. Nemad olid siin elanud 80-ndate lõpul, vist 4 (või lausa 6) aastat jutti, 5-kohalises toas. Raske on ette kujutada, et selles toas, kus 2 inimest tundub olevat elamisväärsuse maksimum, on elanud hunnikus 5 inimest. Narid, puhas magala, ei mingit individuaalsust ega oma ruumi. Naised imestasid ka selle üle, kui vähe siin nende ülikooliajast saadik muutunud on. Koridor olla täpselt seesama, mis nende ajal.

Aune

Taustalugu: “Onu Leopoldi laul”

Aune, minu teine toanaaber – juba ka teisest, õieti lausa kolmandast – ühikaelu etapist. Minu lemmik-keeletoimetaja, kelle toimetamist, keelesilma ja -kõrva ma vahel natuke pelgan ning jään küsiva näoga vait, kui tuleb valida näiteks “enamuse” ja “enamiku” kasutamise vahel. Pisike ja armas Väike-Maarja tüdruk punaste kummikute ja mummulise kruusiga. Aunega kooselu-poolaasta ses ühikas oli minu jaoks ehk kõige ekstravertsem ja sotsiaalsem periood kogu ühikaelu vältel. Meie tubaskonna kooslusest tekkis meeleolu mõttes peaaegu-jälle-esmakursuslased efekt, mis sest, et meil mõlemal oli käsil 7. aasta ülikoolis. Sillerdav oli see elu kohati küll. Ju oli meil mõlemal parajasti vaja sillerdada ja oma plikalik ja naerusuine külg välja kraamida.

2011 suvel sisse kolides asusime suure hooga pesa sisustama. Mööbeldasime minu poole aasta taguse toa, kolikambri ja taaskasutuskeskuse vahel. Olin vahepeal välismaal olnud ja eelmise toa ühele tuttavale pärandanud, sellest ka mööbeldamisvõimalus.

Lisaks siseringi märgusõnale “Leopoldi” loo näol, mis tekkis taevas teab enam, kuidas ja millest, aga võtab meie lapsikusele kalduva sünergia hästi kokku küll, kuulub sesse koosellu veel “Imbi ja Ärni” tsükkel. Imbi ja Ärni on küll täitsa konkreetsed viited Andrus Kivirähu “Rehepapile” ja sündisid punasest vaibast. Meil oli ühikatuppa hädasti vaipa vaja ja läksime siis ühika kolikambrisse, mis on üks viis, kuidas asjad siin majas loomulikus ringluses püsivad. Kolikambrisse viiakse seda, mis üle ja saadakse kraami, mis puudu. Suur osa kolikambris (ametlikus keelepruugis vist “laoruum”?) ladustatavast küll taaskasutuskõlblik pole. Väiksem osa see-eest ringleb täitsa edukalt. Kolikambrist leidsime punase vaiba, millesse me hetkega kiindusime ja järgmisel hetkel välkkiirelt omastasime. Korralikud vaibad kolikambris ilmselt kuigi kaua omanikuta ei püsi. Vaiba loost on pärit tõdemus, et me ühed parajad Imbi ja Ärni oleme ja kõik, mis ripakil, see ära. Punane vaip oli küll ilus, aga meeletult ebemeid ajav, nii et sokid olid ka pidevalt punased. Nii me siis väga püüdsime seda käepäraste vahenditega kloppida (ei mitte klopitsaga vaibakloppimisseadeldise peal – seda maja läheduses polegi – vaid kõikvõimalikke loovaid sakutamis-, saputamis- ja sikutamisviise kasutades). Ebemeid ajama jäi see vaip kuni uue omanikuni ja ajab ilmselt kuni lõpliku ärakulumiseni. Samamoodi kolikambrist ja kiire omastamise korras sai Aune endale näiteks punased kummikud. Vaip ja kummikud on näide järelnoppimisest.

Järelnoppija, mina?

Filmisoovitus: Agnes Varda “The Gleaners and I” – tükkide kaupa vaadatav ka Youtube´is

Prantsuse režissööril Agnes Vardal on võluv ökodoku “Järelnoppijad ja mina”/”The Gleaners and I” või originaalkeeles “Les Glaneurs et la Glaneuse”. Varda tutvustab ajaloolist järelnoppimist – põldude ametliku koristuse järgset järelkoristust, mida teostasid kogukonna vaesemad liikmed – ja tänapäevast järelnoppimist, nii sunniviisilist, vaesusest tingitud prügikastidest jm jääkidest toidu ja muu elatise otsimist kui ka teadlikku, ideoloogilist raiskamisvastasust. Varda tutvustab inimesi, kes on võtnud vastu otsuse elada turgude jääkidest, mis täiesti korralikena muidu raisku läheksid.

Narva 89 elu soodustab järelnoppimist, asjade ringlust ja taaskasutust küll. Enamasti küll mitte toiduga seonduvat – kuigi ka ülejäänud kõlbuliku toidu pane-siia-kasti süsteem on siin majas täitsa olemas (olnud). Esiteks on ühikaelanikud reeglina üsna vaesed ja liikuvad, mis soodustab kombineerimist ja asjade võimalikult nutikat ja säästlikku kasutamist.

Siin toimub mõningane lauanõude ja riiete ringlus. Ühika fuajees olen näinud “free stuff” sildiga kasti ja sinna ka paar asja viinud. Taldrikuid ja kunagi ühe panni olen siit köögist saanud. Lisaks punasele vaibale, mis lõpuks sai siiski toast välja visatud, on ühika spotruumist pärit ka roheline vaip. Rääkimata kolikambri toolidest. Ühe päris õndsuseasja sain ükskord köögist ka, minu arvates imearmsa espressokannu. Sildil “ära anda” ja kannul ei lasknud ma köögis teps mitte kaua seista. Kööki jäetud kirjavahetus eelmise omanikuga – pidin ju ometi tänama ja oma rõõmu väljendama, sest olin sellist kannu ammu tahtnud ja enamasti maksavad need poes uuena oma mitukümmend eurot – tõendas, et kann on pärit Itaaliast ja pakkugu see mulle rõõmu ja kohvinaudingut. Pakub küll.

Asjade ringlus toimub ühikas ka laenamise näol. Kunagises Orkuti N89 kogukonnas ja praegusel ühika Facebooki lehel on päris sageli hõikeid teemal “laenan kruvikeerajat/seljakotti/matkamadratsit/telefonilaadijat/aknapesulappi/…” või hoopis küsitakse mingite teadmiste-oskuste alast nõu IT-st kuni kudumisõpetusteni. See on ühikakogukonna asjalikum ja praktilisem hõigete ja teabe vahetuse pool, hõikeid leidub ka stiilis “kus on täna pidu?” ja “kes veel üleval on?”. Laenamishõigete käigus olen nii sisse kui ka välja laenanud, nii mikserit, tolmuimejat, aknapesulappi kui ka seljakotti.

Naabrid

Ühikas, kus seinad on õhukesed, uksed peaaegu sõna otseses mõttes papist ja pool toa ja koridori vahelist seina vahel koridori peale pilbasteks pudeneb… on head naabrid iseäranis olulised. Parem olgu neil hea muusikamaitse, võimalikult vähe peretülisid, vahvad külalised – paraku kostub kõik koridori ja on mõnevõrra jagatud nagunii.

Narva 89s on minu tähelepanekute kohaselt “peokoridorid” ja “paarikeste koridorid”. Sisse kolides, lepingut või avaldust täites sellist klauslit muidugi ei esine ja ka koridorid ise oma vahetuva elanikkonnaga vahetavad staatust. Perioodil, mil ma elasin 2. korruse lühemas tiivas, oli tegemist “paarikeste koridoriga” – oli üsna vaikne ja rahulik. Vaikne ja rahulik oli sisse kolides ka 3. korruse pikem tiib. Tegemist oli suvega, mil vaikne ja rahulik on terves ühikas. Aasta hiljem, minu ühikaelu üsna lõpuotsas, kolis sesse koridori terve hulk esmakursuslasi ja hoogu võttis peokoridorlus.

Üksvahe moodustas meie toaukse – jagasin tuba parajasti Aunega – kaunistuse suur valge paber ja sinna kõrvale riputatud pastakas. Kodust minna ja koju tulla oli põnev, sest pastakat ju ikka kasutati ka. Enamasti täitsa sõbralikul moel, ainult paaril korral tekkisid plagule peenisejoonistused… Kui vaba ruum, siis vaba ruum. Demokraatia väljendada mida iganes. Ühed kõige toredamad asjad, mis sel ajal uksele tekkisid, olid hoopis kontserdikutsed! Marge, tollane naabritüdruk, on nimelt koorilaulja, ja vähemalt ühest väga heast kontserdielamusest jäänuks ma küll ilma, kui poleks olnud sellist otsereklaami kontserdi plakati kujul minu enda toauksel.

Ma olen eestlane. Mis tähendab, et mulle on sisse kasvanud distantsi hoidmine ja teise inimese privaatsuse austamine. Ega ka naabritel ei lähe nööbist kinni võtma ja nime küsima, enamasti. Mõnega hakkad tere ütlema ja mõnega mitte. See on sisetunde küsimus. Oma toas juba üksi elades õppisin väga nautima “tere hommikust!” ja “head ööd!” võlu, mis võib olla öeldud põhimõtteliselt võhivõõra inimese poolt, kelle nimegi ei tea. Öeldud nii, et naabritüdrukul või naabripoisil on hambahari parajasti risti suus. Aga ometi öeldud, mis annab signaali, et ma olen olemas ja märgatud, annab signaali lihtsalt sõbralikkusest ja viisakusest.

Mõne naabri puhul tean ka nime ja ehk natukene inimesest endastki, sest kuskil keset koridori või köögis või suitsurõdul on jutustama jäädud. Mõnel eriti harval puhul on jutustama jäädud nii põhjalikult ja rääkida justkui oleks, et ehk õnnestub sidet pidada edaspidigi. Võib juhtuda, et ühika suitsurõdust hakkan lausa puudust tundma, sellel on sügis- ja kevadõhtutel miski uskumatu võlu. Ühtlasi on rõdu parim spontaanne jutuajamispaik. Küllakutsumiseks peab ju põhjus olema, samuti valmisolek kedagi enda territooriumile lasta. Rõdul teejoomiseks pole vaja ei põhjust ega korras tuba, see on nagu aiapidu või kohtumine kohvikus.

Head naabrid võivad ka puhtpraktiliselt kasulikud olla. Kord, kui mu tuba ööpäeva jagu elektrita oli – mahutas naabritüdruk mu kalapulgad oma sügavkülma. Muu külmkapi sisu rippus kilekotiga akna taga külmas.

Oma esimesest ühikaelu perioodist mäletan selgelt muljet vaid ühest naabrist, neiust, kes koridoris laulda sillerdas. See neiu, Maarja, osutus mõned aastad hiljem üheks mu lähematest töökaaslastest. Ühtlasi mängib Maarja üht peaosadest ainsas minule teadaolevas ühikast inspireerit lühimängufilmis “Gabriel”. “Gabriel” on tõeline rariteet – ma olen seda küll paaril korral näinud, aga ma pole oma küüsi sellele taha saanud ei koopia, piraadi ega veebiversiooni kujul. Autorid vaikivad, kuigi minu arvates võiks vähemalt antud juhul küll kunst rahvale kuuluda.

Kodu asukoht linnas on oluline selle poolest, et see dikteerib käigurajad ja kohati kaubavalikugi. Narva 89 ühikas elades on kodupood kahtlemata Ujula Konsum – see lihtsalt on nii lähedal. Mis käiguradadesse puutub, siis Ülejõel elamise muutis minu jaoks nauditavaks igapäevane kokkupuude jõega. Olen üldse jõefriik, jõgi ja sillad peavad ühes õiges linnas minu arvates olema.

Narva 89ga minu jaoks kokkukäivate aistingute hulka kuuluvad veel öine kollakalt kumav ja aknasse paistev Konsumi silt ja Vabaduse silla valgustus. Diskosild või kasiinosild, olen ma kuulnud seda nimetatavat.

Kaubanduslike teadete korras – ühika taga asub kingsepatöökoda väga-väga toreda kingsepaga. Minu jalavarjudega on ta vatti ja vaeva näinud korduvalt. “No palun nokkige flamencokingade kontsa alt naelad välja!” või lapitagu kolmandat korda mu lemmiksaapaid.

Külalised

Taustalugu: Tõnis Mägi ja Chalice “Külalised”

Mul on reegel, et kõik mu sõbrad on minu koju alati teretulnud, sõprade sõbrad ka. Ja öömaja vajavad sõbrad ning nende sõbrad. Kodu ei ole suvaliste inimeste läbikäiguhoov, aga mul pole ka ainsatki suvalist sõpra.

Tänu minu mittesuvalistele sõpradele on ühikatoast saanud kandlekontserdi toimumispaik ja “Teeme ära” aktsiooni peakorter, pannkoogi, ungari rasvaküpsetise langoši ja piparkoogiküpsetamisõhtutest rääkimata.

Külalised panevad kodu elama ja tekitavad tuppa teise energia, mõtted, suunad kui toa/korteri püsielanikud. Külalised on toredad ja vahel väsitavad. Au ja kiitus külalistele – et nad tulevad, on ja ka minna märkavad. Hiljuti võõrustasin oma kahte teismeliseeas õekest ja sain äkki aru, et nende ja mu koridorinaabrite vanusevahe on ehk isegi väiksem kui koridorinaabrite vanusevahe minuga… Vat siis uued mõtted.

Külaliste võõrustamiseks annab mõõduka loovusega kasutada ka ühika ühisruume. Planeeritud ühisküpsetamistele köögis lisanduvad mõned korrad, kui olen keset ööd teed joonud ja pikalt jutustanud tühjas “tantsusaalis” – ruumis, mis asub suitsurõdu kõrval ja on täiesti tühi ning kasutamata või köögis või “spotruumis” – kunagine suitsuruum keset koridori, mis nüüdseks on sama tühi ja kasutu nagu “tantsusaal”. Seik ühest jõulueelsest piparkoogiküpsetungist. Pärast seda, kui olin sõbranna kella 2 ajal öösel poolele koduteele saatnud ja veel pikalt Aune ja tema kallimaga, kes külas oli, lobisenud, helises kella 5 paiku mu telefon. Helistas hea tuttav, kelle koorikontserdil olime õhtul käinud ja kelle olin pärast kontserti külla kutsunud ka piparkooki küpsetama. Nüüd oli neil kontserdi järelpidu läbi saanud ja talle mu küllakutse meenunud. Jutustasime siis köögis (kus koledasti kajab) ja Tõnis kippus laulma. Üritasin lauluindu maha vaigistada, sest kell oli 5-6 öösel ja köögi kõrval on tuba, mille elanik ilmselt magas.

Perioodi, mil jagasin ühikatuba Aunega, kuulub veel üks ajuti öine spontaankülaline, kes muuhulgas kuulub ka rubriiki “naabrid”…

Migel, teise nimega Denis

Taustalood: Uebanda, õieti mistahes lugu – minu suured lemmikud on “She Will Be Loved” ja “Drums Are Mad”

Migeli ja heanaaberlike suhete kohta lugu ühest detsembriõhtust/ööst 2011, ikka sestsamast Aunega toajagamise perioodist.

Oleme end enam-vähem magama sättinud. Just siis, kui jutuvadin on lakanud ja tuba täidab vaikus, kõlab järsk koputus. Ehmatan halvasti summutatud karjatust kuuldavale tuues. Ukse taga on jälle Migel/Denis. Teatab läbilõikavalt kõlanud karjatuse peale tähtsalt, et “Dogs are not allowed!” võtab meie duširuumikaardi ja lahkub. Nimelt laenas ta meilt naiste duširuumi kaarti vahel oma tüdruksõbrale. Sarnaseid laenamisi tuli ette veel piimatilga, soola, jahu, musta tee ja wc-paberi asjus.

Nimi Denis on meie ühislooming Aunega. Nimelt leidis Aune ja Denisi/Migeli esmakontakt aset Aune ühikassekolimise päeval ja seisnes wc-paberi laenamises. Laused “Mul ei jole” ja “Sjeal ei ole” (wc-paberit) jäid meie jaoks Denisile/Migelile viitamise märksõnadeks pikaks ajaks. Uebanda solistist sai üldse üks meie lemmiknaabreid, sest peale selle, et ta oskas nii võluvalt ja sundimatult kõikvõimalikke pisiasju laenamas käia, kostsid ka Uebanda trummipartiide harjutused aknast kenasti meie tuppa ja hea muusika nimel – jumala pärast, laenaku soola, tikke, teed, mida iganes… Migeli pärisnime saime teada hulk aega hiljem, ise nimetasime ta vene aktsendi alusel Denisiks. Nimi jäi nii külge, et pärast oli hulk tegemist, et mitte niimoodi, isepandud nimega poisi poole pöördudagi.

Kui Migel ühikast välja kolis – ja vist üldse Tartust ja Eestistki ära läks, jäi Tartu minu jaoks ühe suurepärase bändi võrra vaesemaks. Seda enam, et heade rütmide kuulamiseks polnud vaja isegi ühikatoast välja minna.

3. korruse pikem tiib oli aastatel 2011-2012 (muu aja kohta sõnavõtmiseks puudub mul kogemus) üldse väga musikaalne, paras muusikute pesa. Lisaks Migelile ja Uebandale elab minust risti üle koridori lõõtsamängija, kes hoolitseb, et tantsuklubi või raadio Elmari repertuaar – ühesõnaga kõik see, mis vajalik rahvalike polkade jms keerutamiseks – meelest ei läheks. Vähemalt üks muusik elab koridori peal veel, ei julge sellele, mis ta kuulab ja viljeleb, silti külge panna. Midagi urbanistlikku ja räpparistiilile lähedast see on.